Kui kannapööre, siis suurelt ja täielikult – kartmata eksida

Kui töö ühes ametis ennast ammendab ning uus päev arengut enam ei paku, tasub mõelda uutele väljakutsetele. Küsimus on, kas proovida varbaga vett või minna kohe täispangale?

Ilmselt on paljudel vähemalt korra elus ette tulnud hetk, kus küsida – kas see, mida teen, pakub mulle piisavalt uusi ja põnevaid väljakutseid, mis mind arendaks? Tihti jääbki see vaid küsimuseks ja järgmisi samme ei astuta. Tänase piirkonnajuhi ameti eel töötasin üle kümne aasta reklaamimüügivaldkonnas, proovides kätt nii interneti-, raadio- kui ka telereklaami müümises. Paar aastat tagasi aga tundsin, et vajan midagi täiesti muud. Tekkis paigalseis, mis kuhugi edasi ei viinud. Tahtsin saada uusi teadmisi ja mind oli huvitama hakanud soov ennast proovile panna inimeste juhina. Töötades seni n-ö iseenda peremehena oli viimane mulle eriti põnev väljakutse. Tõtt öelda on tänaseni, sest uut valdkonda tundma õppida on üks asi, juhiks kasvamise teed avastamine võtab aega – seda ühes oma konaruste, mäkketõusude ja kiirete mäest alla sõitudega.

Kruiisilaevadest digiboksideni

Kui vaimustus hakkab kaduma ja töövahetamise küsimus pähe kerkib, on üldjuhul kolm võimalust: võtta endale uusi ülesandeid ja proovida areneda praegusel kohal, jätkata samal alal aga teises ettevõttes või valdkonnas täielik kannapööre teha. Mõtlesin isegi, kas tasuks kategooriliselt kõike muuta või alustada tasa ja targu. Kaalusin, kas vahetada valdkond ehituse või tootmise vastu, kuid jätkata müügitööga. Siiski tuli otsus üsna varsti – muuta kõike. Minu soovitus ongi võtta väljakutse vastu kogu täiega ja astuda mugavustsoonist hoopis teise valdkonda.

Otsuse tegemine ongi ilmselt kogu selles protsessis olnud kõige märgilisem ja ka keerulisem samm. Kui jõudsin veendumusele, et soovin minna täispangale ja teha täieliku kannapöörde, läks kõik juba kiiremini. Surfasin töökuulutuste portaalides ning jätsin endale vabaduse klikkida kõigile huvitavatele pakkumistele. Tiimi juhtimise asemel võiks ma täna vabalt töötada kruiisilaeval. Ka see mõte käis peast läbi! Kuna aga olin kunagi varem põgusalt kokku puutunud telekomivaldkonnaga – küll müügitöö kontekstis –, tundus see köitev ja osutus lõpuks kaalukausil määravaks. Reklaamiminutid ja -pinnad asendusid kaablite ja digibokside maailmaga, aga ennekõike inimestega, kes telekomimaailmas suuri asju teevad.

Põnevad telgitagused ootavad avastamist

Kannapöörde tulemusel olin eneselegi mõnevõrra ootamatult saanud kliendihooldustehnikute tiimi juhiks. Ma teadsin küll, mida koduteenuste alal töötav tehnik teeb, kuid kuidas see kõik toimima pannakse, oli täiesti tume maa. Täna ongi minu tööülesandeks panna kõik tööle just nõnda, et nii kliendid, ettevõte kui ka töötajad oleksid õnnelikud. Juhtimise töö üheks kõige arendavamaks momendiks on kogu taustatöö, mis tuleb teha, et piltlikult iga viimanegi kaabel õige kliendi kodus ühendatud saaks. Vaja on näha suurt pilti ja mis kõige olulisem – vastutada oma inimeste ees – sul on tiim, kes sinule loodab ja kellele sa tööd annad ning kellele sina omakorda saad kindel olla. Kui varem pidin korraldama vaid end tööd, on mul nüüd üpriski suur tiim, kellega koos toimetada.

Hirm hajub, kui sind ümbritsevad õiged inimesed

Kas mul oli hirm ebaõnnestumise ees? Muidugi oli. See on inimlik ja igaühele tuttav tunne. Kui aga oled oma otsuses kindel ja annad endale võimaluse, on see ületatav. Väga oluline on ka teadmine, et sa pole kunagi üksi, vaid ümbritsetud sarnaseid väärtuseid kandvatest inimestest.

Tegelikult kaduski kartus läbikukkumise ees tiimijuhi ametikohale kandideerimise teises voorus. Mulle räägiti töö omapäradest, väljakutsetest, tutvustati inimesi. Kui sain aru, et tulevane juht ja teised tiimiliikmed on toetavad, hajus ka hirm. On väga väheseid töid, kus sa teedki kõike lõpuni ja ainult üksi. Enamjaolt on ikkagi töö meeskondliku olemusega. Seega on ülioluline uude valdkonda kandideerides tutvuda ja mõista, milline on sinu tiim ja inimesed, siis kaob ka kartus.

Me kõik teeme aeg-ajalt vigu, see on loomulik. Kui me aga jätame midagi tegemata, lihtsalt hirmu pärast, jäävad ka paljud edukad kannapöörded sündimata.

Lõpetuseks julgen enda testitud ja läbi käidud tee põhjal soovitada:

• Julge peeglisse vaadata. Kui juba peas liiguvad mõtted, et midagi ei ole päris õige, esita endale küsimus: kas teen õiget asja või mida peaksin muutma?
• Ära karda teha kannapööret täiesti uude valdkonda. Mõtle, mis alad sulle huvi pakuvad ja mille kohta tahaksid rohkem teada. Kui esmapilgul tundub mõte pöörane, siis ole avatud meelega ja vaata lahtiste silmadega ringi. Enda näitel võin öelda, et valdkonda võiks muuta täielikult – seda parem ja huvitavam on.
• Tunne ära oma inimesed. Vali tööks keskkond, kus tunned, et sind toetatakse ja mis sobib sinu väärtustega. Areneda saab töö käigus ja keskkonnas, mille õhkkond on aus, avatud ja ümbritsetud kokkuhoidvate inimestega.
• Ära astu ühest mugavustsoonist teise. Uus valdkond, tööspetsiifika ja ennekõike inimeste juhtimine on midagi, mis nõuavad järjepidevat õppimist. Iga algus ongi raske. Kahe aasta jooksul olen iga nädal või suisa mitu korda nädalas sattunud olukorda, milles kunagi varem pole olnud. Kõige arendav ongi mõelda lahendusi, kuidas teatud situatsioonidest välja tulla.

Ilja Kosterov, Elisa kliendihooldustehnikute piirkonnajuht