Distantsõppe põlvkond toob innovatsiooni

Valitseva suure suve keskel pole viisakas õppuritele kooli meelde tuletada, kuid haridussüsteemi üldiseks adra seadmiseks on tegemist igati õige hetkega. Kaks pandeemia-aastat on avaldanud märkimisväärset mõju, millest tuleb teha asjakohaseid järeldusi. Tähelepanu on pälvinud väga olulisi ohte kätkevad teemad: distantsõppe võimalik negatiivne mõju õpitulemustele, eeskätt riigieksamite sooritamisele; vahetu suhtluse vajakajäämine; sotsiaalsete oskuste arendamise puudulikud võimalused; üksinduse süvenemine, jne. Ehk isegi teenimatult on sealjuures varju jäänud innovatsioon, mis saab just selliste uute sõlmküsimuste tekkel sisse arenguhoo. Just distantsõppe põlvkond võib olla järgmise olulise innovatsioonilaine eestvedajaks – kohati juba seda ollaksegi.

Nõrkuste ilmsiks saamine

Pandeemia eel võinuks arvata, et distantsõppeks valmisolek oli justkui vaikimisi olemas kõigil koolidel, sest õppematerjale sai kätte digitaalselt, e-kool toimis ning videoloengudki polnud mingi uudne teema. Reaalsuskontroll tõi meie ette aga hoopis teistsuguse – ehmatava – pildi sellest, millises seisus on IT-alane võimekus koolides ja kodudes. Haigutavad lõhed olemasolevas võimekuses ning suutlikkuses muutunud olukorraga kohaneda mõjutasid kümneid tuhandeid peresid kogu Eestis.

Kui veel kümme ja enam aastat tagasi ei olnud korralike IT-seadmete ja internetiühenduse, eriti kiire ühenduse, olemasolu kodudes enesestmõistetav, siis tänaseks on seis oluliselt muutunud. Mobiiltelefonidest on saanud nutiseadmed ning mobiilne internet aitabki katta väga paljude kasutajate igapäevase interneti tarbimise vajaduse. Olgu mainitud, et 2021. aastal kasutas meie 1,33 miljonilisest elanikkonnast internetti 1,21 miljonit ehk 91% kogu rahvastikust. Sellele kõrgele numbrile vaatamata oleme olukorras, kus tegelikult toetutakse interneti tarbimises suuresti mobiilsetele lahendustele.

Valdava osa inimesi kodudesse suunanud koroonakriis ning eriolukord peegeldus selgelt kõigi operaatorite võrkudes massiliselt suurenenud andmeside kasutuse näol. Operaatorid tulid oma teenuse pakkumisega küll üldjoontes toime, kuid 4G andmesidevõrk pandi tugevalt proovile. Seonduvalt kerkisid esile olulised vajakajäämised – 5G sageduslubade konkursi venimine ning fikseeritud võrgu liitumisega võimatus paljudes hajaasustusega ning maapiirkondades.

Just nimetatud piirkondades analüüsis 2021. aastal Konkurentsiamet konkurentsiolukorda internetiteenuse kättesaadavuse osas ning järeldusena nenditi, et sealset sidevõrkude rajamist takistavad turutõrked, mistõttu riigipoolse toetuseta võrkusid ka ei rajata. Tegelikult pole selles teadmises ju midagi uut, sest „viimase miili“ projektiga on tegeletud väga kaua. Täpsemalt sedavõrd kaua, et paljud inimesed, kes on sooviavalduse esitanud kiire püsivõrguga liitumiseks, ei teagi enam täpselt mitu korda mitmele erinevale arendajale nad on seda teinud.

See tehnoloogiline kommunaalprobleem omab paratamatult regionaalpoliitilist mõõdet, mille väljundiks on inimeste valmisolek elada ka väljaspool suuremaid asulaid. Kaugtöö võidukäik ning tempokalt järjest kättesaamatumaks muutuv kinnisvara ruutmeetri hind pealinnas võib anda eelise küll teistele piirkondadele, kuid interneti püsiühenduse võimetus selle eelise samahästi nullida.

Inimeste ettevalmistus

Tehniliste vahendite hankimisega distantsõppeks ja -tööks on võimalik hakkama saada ka mikrokiipide puuduse ning logistikaprobleemide kiuste; küllap saab ühel päeval teoks ka püsivõrkude rajamine Eestimaa paljudes paikades – kui seda valjult nõutakse. Tähelepanu tuleb kindlasti pöörata inimeste ettevalmistusele hakkama saamiseks distants-kõige tingimustes. Lisaks õpilastele said uute kogemuste võrra rikkamaks ka õpetajad, kelle ettevalmistus näeb siiski ette laste ja noorte vahetut õpetamist klassiruumis, mitte monoloogi kaamerasilmale.

Just sellises sunnitud eraldatuses võib lihtsasti motivatsioon nii ühel kui ka teisel pool ekraani kaduma minna. Õnneks ei ole vaimse tervise teemadest rääkimine enam sugugi tabu, mis loodetavasti aitab kaasa ka sellele, et õpetajad ja õpilased saavad soovi korral tuge oma mõtete korrastamisel. Loomulikul peab see tugi ka reaalselt kättesaadav ja jõukohane.

Paratamatult tuleb arvestada täiendavate koolituste ja töövõtete õpetamise vajadusega, mis võimaldaks muutunud keskkonnas lihtsamini toime tulla. Küsimus pole sugugi selles, kas õpetajat on vaja õpetada veebikaamera vahendusel tundi andma, vaid hoopiski nendes tehnilistes kasulikes nippides, mis võivad töö palju mugavamaks muuta. Mäletan seda ammust tunnet kui klahvikombinatsioonide Ctrl+C ja Ctrl+V saladusele jälile saamine tähendas arvutiga tegutsemisel tõelist kiiruse kasvu. Nüüd areneb tehnoloogia sedavõrd hoogsalt, et aeg-ajalt on mõistlik ka kogenud arvutikasutajatel üle vaadata, milliseid uusi lahendusi pakutakse.

Innovatsiooni põlvkond

Distantsõppe põlvkonda ei maksa sugugi maha kanda – nagu paljud pessimistlikuma vaate esindajad ehk teha plaanivad. Need õpilased, kellele sai osaks ootamatu distantsõppe korraldus – mis võis minna ka üle kivide ja kändude – on saanud väga suure kogemuse, mida edaspidi enda kasuks tööle panna. Sellistes täiesti uudsetes oludes sünnivadki reaalsest kogemusest ning vajadusest kantud lahendused.

Pole tarvis isegi sõlmida kihlvedu teadmaks, et lähimas tulevikus saame kuulda uudsetest lahendustest kontakt- ja distantsõppe omavahelisel sidumisel, õppetöö paremal korraldamisel, jne – ning need mõtted on tekkinud vahetust kokkupuutest keeruka olukorraga. Prognoosida võib ka noorte veelgi suurenevat huvi IT-valdkonna kui tulevase karjääri vastu, sest just tänu toimivatele IT-lahendustele oli võimalik ka kriisi teravaimas tipus ühiskonda mingil määral toimimas ning tegutsemas hoida.

Kokkuvõtlikult ei tasu meelt heita ning koroona-aastaid õppetöös vaid tõsise probleemina näha. Mõistagi tehti midagi halvemini ja küllap jäi midagi ka tegemata, kuid järgnevad aastad näitavad meile, milliseid nutikaid ideed tekkisid keerukas olukorras.

Andrus Hiiepuu, Elisa tegevjuht