Eddie Jaku sündis 1920. aastal Saksamaal Leipzigis juudi perekonnas. Ta pidas end alati kõigepealt sakslaseks ja alles seejärel juudiks ning oli uhke oma riigi üle. Eddie oli kõigest 19-aastane, kui tema maailm pea peale pöörati: 9. novembril 1938 ta arreteeriti ja saadeti koonduslaagrisse. Järgmise seitsme aasta jooksul seisis Eddie iga päev silmitsi kirjeldamatute õudustega, alguses Buchenwaldis, seejärel Auschwitzis ja lõpuks vangide surmamarsil. Ta kaotas oma pere, oma sõbrad, oma riigi. Eddie jäi ellu. Rääkides oma lugu, jagades oma tarkust ja elades oma elu parimal võimalikul moel avaldab ta austust neile miljonitele, kes holokaustis elu kaotasid. Läbielatud õudustele vaatamata peab Eddie end maailma kõige õnnelikumaks meheks: „Kui ma oma vanimat poega Michaeli esimest korda kätel hoidsin, oli see tõeline ime. Selle ühe hetkega sai minu süda terveks ravitud ja tundsin end taas kohutavalt õnnelikuna. Ma lubasin endale, et alates sellest päevast kuni oma elupäevade lõpuni olen ma õnnelik, viisakas, abivalmis ja lahke. Lubasin endale, et ma naeratan.“ 100-aastasena on Eddie ikka veel kaasakiskuv jutuvestja, kellel on noorematele põlvkondadele palju pakkuda. Soojalt ja avameelselt räägib ta sellest, mida on pika elu jooksul õppinud tänulikkuse, sallivuse ja lahkuse kohta ning jagab lihtsaid, kuid tema elu muutnud tõekspidamisi sõprusest, perekonnast, tervisest, eetikast ja vihkamisest. See on ajatu raamat, mida me samas just praegu väga vajame. Kogu maailma jaoks dramaatilisel ajal on Eddie pühendumine lootuse leidmisele ka süngeimatel eluhetkedel see, millest eeskuju võtta ja lohutust leida. Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad OÜ,
2022, Elulood ja memuaarid Hakkan lugema