Juhid, laskem oma inimestel puhata

Kaija Teemägi, Elisa personalivaldkonna juht

Ikka ja jälle kuuleb suvise tipphooaja alguses siit-sealt, et rahulikult puhkama minna ei saa. Küll on ülesandekuhi mäekõrgune või soovib juht pidevat valvelolekut. Puhkusele minek ei ole aga midagi iseenesest mõistetavat – see on nagu iga teine juhi, tiimi ja inimese vaheline töökorraldus ning ka see vajab planeerimist.

Ilmselt on igaüks kasvõi korra elus pidanud puhkuse ajal vastama juhi või tiimikaaslase SMSile, mis algab sõnadega: “Kuule, ma korra küsin, kust leida…?”. Äärmuslikumal juhul avastatakse suve lõpus, et kauaoodatud vabad päevad jäidki vaid märkeks kalendris. Põhjuseid, miks puhkus pole alati 100% puhkus, on erinevaid, kuid üldjuhul taanduvad need juhtimise, koostöö ja planeerimise puudujääkidele. Juhid ei juhi teadlikult ning organisatsiooni- või tiimisisesed tööprotsessid on läbimõtlemata. Teinekord on aga küsimus usaldamatuses. Kolmandal juhul võib töötajal endal tekkida asendamatuse tunne. Kui inimene tunneb, et asjad jäävad tema äraoleku ajal tegemata, on koostöötingimused selgeks rääkimata. Samuti võib selle taga näha vajakajäämist tunnustamises. Seegi on üks juhtimise ja koostöö kitsaskohti, mis vajab juhipoolset reageerimist.

Puhkus ei koputa kunagi ootamatult uksele

Puhkus ei ole nelja nädala jagu privilegeeritud aega kalendriaastas. See on tööelu loomulik ja oluline osa, nagu iga teinegi töölõik argipäevas. Niisiis algab kõik planeerimisest ja protsessidest, mis ka päris elus, mitte vaid paberil, toimivad. Nii saab välistada situatsioonid, kus kolleegi puhkusele minek tuleb kellelegi üllatusena või juhti valdavad maailmalõputunded, kuna mõni tiimiliige on paar nädalat eemal. Seetõttu ei tohiks puhkusegraafikute tegemist võtta kui linnukest paljude tööülesannete seas. See tegevus annab mitme kuu jagu aega tööde ja tegemiste ajastamiseks.

Rahuliku südamega saabki puhkama minna siis, kui on kokkulepitud: mis on to-do-listis, kust leida vajalikud materjalid, kes asendab, mida teha siis, kui... jne. Siin on oluline osa ka puhkaja enda eeltööl ja vastutusel – teha kõik võimalik, et tiim oleks kursis ja asendajad oma ülesannetest teadlikud. Omavahel tasub läbi rääkida ka töölõigud, mis kannatavad mõne nädala oodata ega vaja ilmtingimata kohe ja nüüd tähelepanu. Loomulikult on alati erandeid, mis vajavad reageerimist, kuid ka neil peaksid olema selged raamid: missugused on SOS-olukorrad ning millised on sobilikud kommunikatsioonikanalid.  

Ka kaugtöötaja vajab puhkust

Puhkama peab, kahtlemata. Viimasel ajal aina levinum paindlik töökorraldus annab küll rohkem mänguruumi aja organiseerimiseks, kuid võib kaasa tuua olukordi, kus väsimus endast nii kergesti märku ei anna. Töötajal võib tekkida tunne, et polegi vaja puhkusele minna, lükkame edasi! Vaatamata sellele, et aega on rohkem, inimeste vaim ja füüsis lõpuks raugeb. Elisas monitoorime me inimeste töö- ja eraelu tasakaalu ning panustame tugevalt sellesse, et kõigil jaguks töö kõrvalt jaksu tegeleda muude oluliste asjadega. Tulemused näitavad, et ligi 80%l elisalastest jääb piisavalt energiat oma vaba aega kvaliteetselt veeta. Vähem on neid, kes tunnevad end selles küsimuses neutraalsena ja vaid mõni protsent neid, kelle töö- ja pereelu vajaks paremat tasakaalu.

Seega, kui juhina näed, et kellelgi hakkab sära silmist kaduma, on juba ilmselgelt viimane hetk paluda töötajal aeg maha võtta. Vahel ei pruugi see kohe välja paista, mistõttu aitavad erinevad regulaarsed „temperatuurikraadimised“ ja 1:1 vestlused olukorda paremini lugeda.

Puhkame enese vaimse heaolu nimel

Kaua siis puhata? Uuringuid on erinevaid ning ühtainust maagilist puhkepäevade arvu ilmselt pole olemas. On küll seadusega reguleeritud puhkepäevade hulk, mis peab tagama selle, et inimesed saaksid aja maha võtta. Ja fakt on, et me seda vajame. Niisiis ei saa puhkuse edasilükkamine ja palehigis töörügamine olla kestvussport, mille eest kirkaid autasusid antakse. Vastupidiselt on tagajärjeks süvenev väsimus ja tööefektiivsuse langus. Kui üldse selles vallas “medaleid” jagatakse, siis läbipõlemises. Seda ei tohiks ükski ettevõte ega ühiskond laiemalt soosida.

Seega juhid, laskem oma inimestel puhata, kuna väsinud töötajast ei ole kellelegi kasu. Märkame ja hoolime ning panustame tänapäevaste juhtimisviisidega sellesse, et organisatsioonis töötaks energiat täis inimesed. Teisalt peaks igaüks meist endalt küsima: mida mina kui puhkaja saan ära teha, et minu töölt äraoleku ajal kõik sujuks. Ennekõike vastutame me ju ise selle eest, et saaksime end piisaval määral välja lülitada ning puhata – kvaliteetselt!