Kalamaja taassünd algas sajandivahetuse paiku. Viimase viie aastaga on mere ja vanalinna vahele pugenud linnaosa kasvanud elanike arvult sama suureks kui kogu Haapsalu. Kalamaja on tegelikult alati olnud millegi poolest suurim, ehkki 2,1 km² suurune pindala seda aimata ei luba. Keskajal ja hiljemgi oli Kalamaja Tallinna suurim eeslinn. 1527. aastal oli Kalamajas 78 iseseisvat majapidamist, enamik majaperemehi elatus kalapüügist. Peale elumajade asus sel ajal seal ka suur hulk kõrtse, põhjuse selleks andis sadama lähedus. Kalamaja esimese kiire arenguperioodi katkestas alles 17. sajandi lõpus puheknud Põhjasõda. Järjekordselt levis kulutulena katk, mis hävitas ka enamiku eeslinnade elanikest. Ent 18. sajandi lõpuks oli Kalamaja juba tagasi elavamana kui kunagi varem, kujunedes populaarseks lõbustuskohaks. Rajati hulk supelasutusi, kus tavalise kümbluse kõrval sai võtta mudavanne.  Eliitlinnajaoks nendel aastasadadel Kalamaja ei kujunenud, kuigi 19. sajandi teises pooles asus Kalamajas mitu suvemõisa - 1920. aastateks oli Kalamaja hoopis üks tähtsamaid Tallinna tööstuspiirkondi. Kalamaja allakäik algas Nõukogude aastatel ja 1980. aastatel peeti Kalamaja kõdurajooniks, mille vana hoonestus tuleb suuremas osas lammutada. Ent Kalamaja ajalukku vaadates oli selge, et see linnaosa tõuseb visa järjekindlusega tuhast. Täna on Kalamajas tõeline kinnisvarabuum. Peamised arenduspiirkonnad on mere ääres Kalaranna tänava ääres ja Kotzebue tänava ümbruses. Sinna tuleb lausa uus, Kalma nime kandev tänav. Kalamaja taastulemist ilmestab hästi üha uute populaarsete söögikohtade avamine. Aga ka uue elu ja äriidee leidnud Kalamaja vanad tööstusalad.  Nii see Kalamaja elab ja areneb, nagu ikka. Vana, aga endiselt alati noor. Kirjastus: Randvelt Kirjastus,
2020, Poliitika, ajalugu ja militaaria Hakkan lugema