Kutsika tulekuga tuleb paratamatult arvestada väikeste kahjustustega kodule. Olenemata sellest, kas koer tuleb tuppa või õue, siis kuskil ta igavusest oma sügelevaid hambaid ikka teritab.

Kuna meie majas on eelnevalt olnud mitu kutsikat, siis teame kogemusest juba nii üht kui teist, millele peab tähelepanu pöörama, et kodu nn kutsikakindlaks muuta.

Millele pöörata tähelepanu toakoera võtmisel?

Kui Cera tuli 1,5 aastat tagasi, siis sai meie kodus juba üht-teist muudetud. Kui alguses olid esikus maast laeni jalanõuriiulid, siis neid enam seal pole. Agar preili proovis mööda riiulit üles ronida ja kogu riiulikupatus kukkus koos jalanõudega sealt alla.

Kuna meil on reegel, et koerad võivad käia vaid esimesel korrusel, siis esialgu paigaldame taas trepile laste värava. Lisaks sellele, et koera on nii lihtsam harjutada, pole vaja ka kutsika liigestele koormust trepil hüppamisega.

Kõik juhtmed tuleb panna peitu või panna silma ehk pisikeste teravate hammaste eest ära.

Kuna meil on seinad värvitud, siis pole seda muret, et lahtised tapeedinurgad tuleks kinni kleepida.

Vaipade osas tasub samamoodi ettevaatlik olla. Kui kuskilt on nurk üleval, on oht, et seda natuke "maitstakse". Teine oht on see, et pissitakse vaibale.

Cera sõi igavusest ka trepiastme nurgad ümaramaks, lisaks sai diivani käetugi omapärase disaini.

Kõik mis võib alla kukkuda, mida annab alla sikutada või kust võib saada midagi kätte, mis pole koerale mõeldud, tuleks üle vaadata. Tihti leiab kõige mõnusamat nosimist just näiteks prügikastist.

Kodukeemia tuleb kindlasti ka panna peitu, et koer seda kätte ei saaks ning alustuseks on parem teha kodus alumised riiulid asjadest tühjaks.

Millele pöörata tähelepanu õuekoera võtmisel?

Õuesõbra võtmisel tuleks pöörata tähelepanu sellele, et koer ei pääseks ligi aiatöövahenditele (teravad tööriistad, väetised jms.).

Kui majas on lapsed, siis tuleks vaadata, et nende mänguasjad ei vedeleks mööda hoovi. Kutsikas ei oska vahet teha, kas need on tema närimismänguasjad või laste omad.

Jalgrattad tasub panna kuuri peitu, seal on väljaulatuvaid osasid, millel saab oma närimishimu leevendada.

Samuti tasuks vaadata, et aias ei oleks dekoratiivkeraamikat või isegi täiesti tavalisi kive. Kui koeral on vähe mänguasju võib see lõppeda sellega, et kutsikas närib kive ja see jääb harjumuseks. Vanemas eas võib see olla probleemiks, sest kivide närimisega kulutavad nad hambaid.

Kindlasti peab tegema kindlaks, et aed oleks turvaline. Küsi endalt:

• Kas aed on ümber kogu krundi?
• Kas aias on auke?
• Kas kutsikas mahub aia alt läbi?
• Kas terrassi pealt või alt ei saa aiast plagama?
• Kas kutsikal on võimalik ennast aiast välja kaevata? Kui koer on kaevamishuviline, siis turvata võrguga aia äär ära või vajadusel maa sisse kaevata.
• Kuidas väravad lahti käivad? Kui majas on anduriga autovärav, siis kas see on kutsikale piisavalt turvalise kõrgusega?
• Kas jalgvärav käib lukus? Kas koer kasvades oskaks väravat ise lahti teha?
• Kas pole ohtu, et keegi jätab kogemata aia lahti?

Meil on koeral õues ka eraldi aedik koos kuudiga. Kuudi asukohta valides tuleks mõelda, et koer saaks maja valvata ehk siis tal oleks ülevaade väravast.

Aedikut kasutame eelkõige suvel, kui emasel on jooksuaeg, meil endal on aias tegemisi või koera enda ohutuse huvides on mõistlik ta mingiks ajaks sinna panna. Igapäevaselt me aedikut täna ei kasuta.

Kutsikal peaks olema kindlasti oma koht, kust on söögi- ja joogikauss. Kui koer elab nii toas kui ka õues, siis peab olema mõlemal pool nii oma koht kui ka jooginõu. Meil on mõlemas kohas ka eraldi mänguasjad, sest kahjuks meie kliima tõttu on õue asjad aeg-ajalt väga sopased.

Kohaks toas võib olla pesa või puuri lahendus, kuhu ta saab minna puhkama ja keegi ei lähe teda torkima. Õues on selleks kuut.