Üks armastatumaid saksakeelseid luuletajaid Rainer Maria Rilke (1875–1926), kuulus üksiklane, ütleb ühes kirjas: "Ma kuulun nende vanamoeliste inimeste hulka, kes peavad kirja veel suhtlemisvahendiks, kõige ilusamaks ja külluslikumaks." Ta pühendas korrespondentsile palju aega ja energiat ning pidas laiaulatuslikku kirjavahetust oma ajastu suurkujudega ja ka mõne noore austajaga. Siin ilmuvadki kaks kõige hõrgumat, loetumat ja tõlgitumat viimati nimetatud kirjaseeriaist. "Kirjad noorele luuletajale" koondab kümme kirja aastatest 1903–1908, mis on juba kogenud noore poeedi vastused verinoorele kirjutajale, kes ei tea veel, kas minna elus ohvitseri või luuletaja rada. Rilke soovitused jäävad ettevaatlikuks, sest "tegelikult, ja just kõige tõsisemates ja tähtsamates asjades, oleme kirjeldamatult üksi". Kirjadest leiab tõepoolest ka soovitusi sõnade seadmiseks, aga veelgi enam annavad need aimu Rilke ainulaadsest maailmatunnetusest. Nii nagu kunagi noor luuletaja, kirjutas ka üks noor naine pärast Rilke luulest lohutuse leidmist kogenud luuletajale ja küsis raskel ajal juhatust eluga toimetulekuks. Esimese maailmasõja eest Šveitsi pakku läinud Rilke vastaski talle ning sellest algas nende viis aastat (1919–1924) kestnud kirjavahetus, millest mõlemad said hingepidet ja mis 1930 avaldati pealkirja all "Kirjad noorele naisele". Raamatut saadab tõlkija Tiiu Relve ulatuslik järelsõna, mis tutvustab kirjasaajaid ning avab kirjade tausta. Kirjastus: SA Kultuurileht,
2024, Ilukirjandus Hakkan lugema