Terane silmapaar raamatu kaanel kuulub Lucrezia de’ Medicile. Ta oli Toscana suurhertsogi Cosimo I tütar ning anti lapseohtu tüdrukuna naiseks Ferrara hertsogile Alfonso II d’Estele. Juba 16-aastaselt oli ta surnud – ametlik diagnoos tuberkuloos, kuid jutud käisid ka mürgitamisest. 16. sajandil võis selliseid asju juhtuda. Ega muud me Lucrezia kohta ei teagi. See on tõeline ajalugu, siit algab aga kirjaniku haarav ja fantaasiaküllane lugu. Hetkest sünges üksildases fortezza’s, mil Lucrezia taipab: ta kavatseb mu tappa. Sest vastuolulist ja manipuleerivat Alfonsot painab tungiv vajadus saada järglane, et päästa oma suguvõsa hääbumisest, et säilitada oma riik. Kõige selle eest paneb ta aga vastutama ainult oma noore naise … Sellest siis ka kasvav pinge, ärevus ja ohutunne. Kuigi päris Lucreziat varjab tundmatuse loor, on kirjanik andnud talle mõtted, tunded ja anded, andnud elu – igas mõttes. Loeme ta lapsepõlvest Firenze kuulsas Palazzo Vecchios, liigutavast kohtumisest tiigriga isa loomaaias, poseerimisest (ilmselt olematu) abieluportree jaoks, õõvastavast vägivallateost Ferrara castello’s … Kõik raamatu tegelased ei ole ajaloolised; mitteajaloolistest on eriti sümpaatsed lapsehoidja Sofia ning Lucrezia piimaõde Emilia, kellel on eriline osa ta elus. Kirjastus: Eesti Raamat,
2024, Ilukirjandus Hakkan lugema