Marguerite Yourcenar (1903–1987) on XX sajandi prantsuse kirjanduse üks säravamaid klassikuid, kelle mitmekülgse ja erudeeritud loomingu humanistlik sõnum on aegumatu. Brüsselis, belgia-prantsuse aadliperes sündinud andeka neiu kujunemine „empaatia-maagiat“ valdavaks sõnameistriks, samuti kogu ta elutee isiksuse ja naisena olid oma ajas erilised. Yourcenari loomingu fookuses on Euroopa kultuurilugu antiigist kaasajani, elu lõpukümnenditel laienes ta huvi ka Jaapani ja Hiina kultuurideni. Tänu maailmakuulsuse saavutanud loomingule sai Marguerite Yourcenarile 1980. aastal osaks au olla valitud Prantsuse Akadeemia liikmeks, esimese naisena selle 1635. aastal asutatud teadusühingu ajaloos. Yourcenari enne Teist maailmasõda trükivalgust näinud teostest on tähtsaim psühholoogiline romaan „Halastuslask“ (e k 1999), mille tegevus hargneb keset 1918.–1919. aasta sõjasündmusi Lätis. Plahvatusliku tunnustuse tõi talle 1951. aastal avaldatud ajalooline romaan „Hadrianuse mälestused“ (e k 1998), mis on vormilt II sajandil elanud Rooma keisri autobiograafia. Yourcenari peateoseks loetakse aga 1968. aastal ilmunud ajaloolis-filosoofilist romaani „Opus nigrum“ (e k 1982), mille tegevus toimub XVI sajandil Madalmaadel. Lühiromaanis „Silmapaistmatu inimene“ vaadeldakse XVII sajandi algupoolel Inglismaal, Põhja-Ameerikas ja Hollandis seigelnud „lihtsa“ inimese saatuse kaudu inimeseks olemise põhiküsimusi ning inimese ja looduse vahekorda, mille pärast autor südant valutas. Autor ise on seda romaani nimetanud oma vaimseks testamendiks. Loo järg „Ilus hommik“ lõpetab teose humoristliku, helge noodiga. Raamatu saatesõnas ütleb tõlkija Merike Riives: „See on mõistujutt inimese kõige imelisemast võimest – kujutlusvõimest, mis aitab mõista teisi inimesi ja universumit ning olla kunstnik.“ Kirjastus: SA Kultuurileht,
2023, Ilukirjandus Hakkan lugema