Villu Teearu: varem või hiljem saab mõni tehisintellekti kasutav ettevõte autoriõiguste riive eest tõsiselt sugeda
Tehisintellekt täidab meediaruumi igapäevaselt ning järjest enamad entusiastid näevad selles lahendust nii arendajate puudusele kui ka liialt kõrgele tõusnud üldkuludele. Elisa IT-juht Villu Teearu tõdeb arvamusloos, et kuigi tehisintellektil põhinevad lahendused on tõepoolest lubavad, siis ei saa need tõelist tähasära nautida enne, kui on läbi vaieldud nende õiguslik ja eetiline pool.
Täna kasutatakse AI-d peamisel mugavustööriistana. Osad majasisesed lahendused automatiseerivad valitud töid, ChatGPT aitab koguda mõtteid ja lahendada lihtsamaid ülesandeid ning mida päev edasi, seda enam usaldatakse nutikate assistentide kätte kõige igavamad igapäevaülesanded. Kui numbri ühest kastist teise tõstmine on tõepoolest midagi, millele keegi midagi heita ei saa, siis loovamate ülesannete puhul on AI ümber aga ohtralt küsimusi.
Pole haruldane, et tehisintellektist rääkides viidatakse, kuidas see võtab õige pea töö arendajalt või luuletajatelt, kuna piisab vaid ülesandekasti eesmärk ette kirjutada ja vastuseks on pealtnäha täpselt see, mida soovisid. Jättes siinjuures kõrvale tõsiasja, et tänased AI-lahendused ei suuda veidi loovamate tööde juures täiuslikult inimest jäljendada ja teevad seetõttu vigu, tasub seda “loomingut” vaadates mõelda ka sellele, kust äsjavalminu pärit on.
AI ei suuda ise loov olla
Kuigi AI-lahendused üritavad jätta muljet, justkui suudaks nad oma peaga mõelda, siis reaalsuses pärinevad kõik nende oskused mingitest andmetest. Nad on lugenud hulgaliselt luuletusi ja sirvinud ohtras koguses koodi. Nii need luuletused kui ka koodijupid on aga kellegi omad. Lähteülesande peale valminud toodang ei ole harilikult küll üks-ühele koopia Koidulast või mõne ettevõtte koodibaasist, kuid ka segu neljast erinevast maha viksitud tööst peaks tekitama küsimusi.
Enamasti ei tea keegi, kust nutikad lahendused oma algandmed kogunud on, mistõttu pole kunagi välistatud, et lastes oma ettevõtte jaoks koodi kirjutada AI-l, jõuab koodibaasi midagi sellist, mis kuulub kellelegi teisele. Siiani pole veel tekstipõhiste AI-lahenduste plagiaadi pärast suuremaid kohtuvaidlusi maha peetud, kuid varem või hiljem nendeni jõutakse. Juba praegu tegelevad mitmed riigid sellega, et tehisintellekti ja autoriõiguste seadused särama lihvida.
Täpseid seaduseid ei pruugi veel valmis olla, kuid maailmast leiab siiski täna piisavalt infot, mis viitab selgelt, kuhu poole seadusandlus juba lähimal ajal liikuma hakkab. Heaks näiteks on Tesla isejuhtivad autod – nende osalusel on juhtunud mitmeid õnnetusi ning senised kohtuotsused on leidnud, et süü ei lasu mitte Teslal kui nutika süsteemi loojal, vaid juhil kui inimesel, kel on vastutus tagada ohutus.
Tehisintellekt ei ole süüdi
Nii on lugu ka nende AI-lahendustega, mis on täna tootvale tööle rakendatud. Kui keegi peaks ühel hetkel uksele koputama ja väitma, et oled kasutanud neile kuuluvat loomingut, on vähetõenäoline, et argument “aga AI tegi” kedagi veenaks. Suurima tõenäosusega jääb süüdi ikkagi see, kes töö tellis. Täna võib varjuda juriidilise hägu taha, kuid juba lähitulevikus see niisama lihtne pole.
Ning kui see päev kätte jõuab, võib olla hilja hakata oma vigu parandama. Mida julgemalt täna tehisintellekti loomingulises töös kasutada, seda suurem on risk, et ühel hetkel elutseb ettevõtte koodibaasis või kodulehel sellisel määral autoriõiguste rikkumisest kubisevat toodangut, et enda sisu ja seaduseid riivava materjali eristamine võib muutuda sisuliselt võimatuks.
On võimatu öelda, milliseks täpselt tulevik kujuneb, kuid mida igapäevasemaks nutikas ja “loov” AI muutub, seda kindlamalt saab väita, et üks või teine ettevõte koperdab varem või hiljem mõne suurema õigusliku sasipuntra otsa. See ei tähenda, et tehisintellekti kasutada ei tasuks – muidugi tasuks – kuid seda tuleks teha mõistes, et meid ümbritseb juriidiline wild west. Ühel hetkel lüüakse kord majja ning võimalike tagajärgede ja muutustega tasub arvestada juba nüüd. Muidu võivad kunagi asjad väga keeruliseks muutuda.
