Kuum küsimus: ehitada üles oma arendustiimid, või võtta appi partnerid?

Erinevatel ettevõtetel on arendusprojektide vedamiseks kasutusel erinevad lähenemised, kuid nii nagu erinevad keeled, arendusmetoodikad ja tiimistruktuurid, erineb olulisel määral ka see, millist vastutust organisatsioon arenduse eest kanda soovib – valida tuleb, kas anda tööd kogemustega partneri kätte, või võtta pikk ja riskantsem vaade ning ehitada sobilik tiim üles majasiseselt.

Elisa valdkonnajuhi Joosep Põllumäe sõnul leiab positiivseid ja negatiivseid külgi mõlema lähenemise puhul ning see on enamasti ka põhjus, miks paljud suuremad ettevõtted kasutavad segu mõlemast printsiibist. Mingi osa igapäevasest tööst tehakse ära oma arendajatega, skaleeritavuse või eriprojektide nimel usaldatakse osa aga partnerite kätte. Mida keerukamaks ja mitmekihilisemaks aga projektid muutuvad, seda enam hakkab mõistliku valiku kaalukauss langema ühele poole.

“Täna on tavaline, et suurettevõttes on tööl kamp IT-inimesi – Elisa tehnoloogiaüksuses töötab näiteks üle 200 inimese – ning neid toetab erinevate töölõikudega lai hulk välised arendusfirmasid. Majasisesed tiimid tegelevad kõige ärikriitilisemate valdkondadega, välised partnerid arendavad seotud teenuseid või pakuvad tuge mingite nišikompetentsidega, mida on ebamõistlik enda majas hoida. Keerulised küsimused hakkavad esile kerkima aga siis, kui kunagi väiksema kaaluga teenused liiguvad fookusesse ja nišiteemadest on saamas uus reaalsus,” lausus ta.

Need on juhi sõnul tihti olukorrad, kus varem väliste partnerite kätte antud teemasid hakatakse majja tagasi tooma. See on aga midagi, mis on enamasti üsnagi keeruline ja nõuab väga selget ülevaadet, mida päriselt teha soovitakse ning kas paberile joonistatud visioon saab tööturgu, eelarveid ja ajaraamistikku arvestades päriselt töötada.

Näiteks on Elisa sel sügisel üles ehitamas mitut uut arendustiimi, kes võtavad enda hallata varem välise partneri poolt kantud Elisa Elamuse TV-rakenduste arendamise. Kuigi pealtnäha võib tegu olla lihtsa otsustuskohaga – teha samm ära või minna edasi vanamoodi – on Põllumäe sõnul sel ja sarnastel otsustel oluline mõju, mida võib täiel määral tundma hakata alles aastate pärast.

“See ei ole päris nii lihtne, et üks päev otsustad asja ise teha, teine päev lased seda teha kellelgi teisel. Välistel partneritel on omad eelised ja puudused, täpselt sama ka oma tiimi üles ehitamisega. Kõik need on aspektid, mis tuleb juba arendusprojekti algfaasides läbi analüüsida ning muutunud prioriteetide korral uuesti tiheda rehaga läbi käia. Võimalusi ämbrisse astuda on üsnagi palju,” selgitas ta.

Millal keegi väljast, millal oma tiim?

See, kas valida arenduste läbi viimiseks oma meeskond või eelistada väliste partnerite tuge, sõltub Põllumäe sõnul eeskätt kolmest suuremast aspektist: ajaraam, tehnoloogiad ja ärikriitilisus.

Ajaraami puhul soovitab ta arvesse võtta, et enamasti on mõistlik kõik lühiajalised projektid usaldada väliste partnerite kätte, kes suudavad uued asjad kiirelt käima lükata, ära teha ja pärast projekti lõppu edasi liikuda. Kui teemavaldkond on kitsas ja on selge, et pärast aastat või kaht ei oleks enam mõne valdkonnaga tegelevatele inimestele reaalselt tööd pakkuda, ei ole ka mõtet hakata värbama oma inimesi või tõmmata olemasolevate töötajate tähelepanu senistelt fookustelt.

“Sealjuures on oluline ka kiirus. Kui on midagi, millega on vaja pihta hakata homme, on ebatõenäoline, et täna on majas olemas vaba ressurss, kes suudaks asjale kohe reageerida. Õige välise partneri leidmisel võib oodatud reageerimiskiirus aga olemas olla,” rääkis ta. “Teisalt – kui aga tegu on projektiga, mida on aega ette valmistada ja mille puhul on näha, et tegu on ettevõtte võtmeelemendiga, mis jääb olulisele kohale ka viie või kümne aasta pärast, on investeering oma meeskonda oluliselt mõistlikum. Oma majas olev kompetents on jätkusuutlikum, tulevikukindlam ja ka kuluefektiivsem.”

Oluliseks kaalutluskohaks on ka tehnoloogiad, tööturu hetkene seis ning tulevikuvaade. “On partnereid, kelle meeskonda on kokku kogutud väga eripärased nišiteadmised ja oskused, mida naljalt tööturult ei leia. Kui mingil põhjusel on neid oskuseid projekti juures vaja, tasuks kaaluda, kas pingutus leida selliste oskustega inimene või inimesed tööturult on seda väärt, või on mõistlik pöörduda kuskile, kus need oskused on juba olemas,” lausus ta.

“Suuremat projekti ette võttes on muidugi oluline valida ka tehnoloogiaportfell, mis on laialdaselt levinud ja jätkusuutlik – meie uued tiimid hakkavad töötama populaarsete Reacti, Swifti, Objective-C ja Java raamistikega – kuid kui tegu on ajas arenenud projektiga, kus ühel hetkel tekib vajadus millegi uue ja erilise järele, on see midagi, mida kaaluda,” lisas Põllumäe.

Eelneva kõrval tasub silmas pidada kindlasti ka seda, kui ärikriitilise arendusprojektiga tegu on. Põllumäe selgitas, et kuigi partnerid teevad head tööd, siis on see arendajate jaoks siiski “võõras” projekt ehk see pole midagi, mis oleks nende oma. Seevastu ettevõtte palgal olevad töötajad tunnevad enamasti arenduste puhul omanditunnet ning see toob kaasa ka paremad ning töökindlamad lahendused.

“Õige valik pole kunagi lihtne ning tihti ongi nii, et võiks teha ühtmoodi, aga saaks ka teistmoodi. Siis tulebki üritada veidi õuntelt ennustada, milliseks kujuneb tulevik ja mõista, kuidas täna tehtud otsused mõjutaks seda, mis hakkab juhtuma kahe, viie või kümne aasta pärast. Alati on võimalik eksida, aga piisava analüüsiga jõuab harilikult õige valikuni,” lisas ta.