Küberrünnak võib tabada meist igaüht: tänane süüdistuskultuur peab kaduma

Küberrünnakud ja -pettused on saanud millekski, mille eest pole kaitstud keegi. Järjest ohtlikumaks muutuvas küberruumis pole enam küsimuseks see, kas keegi pihta saab, vaid see, millal keegi ohvriks langeb. Selleks, et kahjusid minimeerida ja lubada teistel kellegi õnnetusest õppida, on Elisa valdkonnajuhi Joosep Põllumäe sõnul nii kodu- kui töökeskkonnas kriitiliselt oluline häbikultuuri vältimine ja eksimustest rääkimise julgustamine.

Kellelegi ei meeldi eksida ning tunda, et nad on teinud midagi, mille tõttu teised nad hukka mõistavad. Olgu selleks suvaline viga tööl, argipäevane plekimõlkimine, petturile tuhandete eurode üle kandmine või tööarvutisse viirusse lubamine. Need kõik on teemad, millele võib keegi kuskil veidi viltu vaadata ning mis ei tõsta kellegi profiili. Kui aga plekimõlkimise ja jooksva töövea saab maha vaikida, siis rakendades sama lähenemist küberturvalisust puudutavas, on tõenäosus veelgi ohtlikuma olukorra tekkimiseks märkimisväärne.

See on aga lähenemine, mis on lihtne juhtuma, kui tuleb karta halvakspanu või isegi midagi hullemat. Kui vanavanem ei julge lapselapsele rääkida, et ta petta sai – kartes mõnitust või halvustavat suhtumist – ei saa ta ka abi, et olukorda lahendada. Kui töötajad on tööl mõistnud, et kõik vead tuleb vaiba alla pühkida, kuna muidu paneb ülemus nad avalikku häbiposti või karistab neid muul moel, ei jõua info juhtunu kohta kunagi õigesse kohta ning muutuda ei saa protsessid, küberturbelahendused või turvakoolitused.

Need kõik on aga teemad, mis peaksid saama tähelepanu. Mõnikord on asjalikul pereliikmel või kolleegil võimalik tekkinud olukord lahendada, teinekord saab juhtunu aga töötada asjaliku õppimismomendina kõigile teistele, et äsjane situatsioon jääks ühekordseks teemaks. Seda eriti siis, kui probleemid jõuavad õigete inimesteni kiirelt ja ilma ilustusteta.

Süüvaba lähenemine toob reaalset kasu

Selleks, et õige info õigeaegselt õigete inimesteni jõuaks, on aga tarvis õiget kultuuri ning õiget häälestatust. Pere kontekstis tähendab see, et kellegi viga ei ole midagi naljakat või silmi pööritama panevat, töökontekstis aga seda, et küberintsidente lahendatakse süüvabalt ning kellelegi näpuga näitamata. Ühekordne viga ongi viga ning see on õppimisvõimalus kõigile, sealhulgas küberturbetiimidele, kes saavad juhtunu abil hinnata, miks paikapandud süsteemid olukorda ennetada ei suutnud. Ei tasu ka unustada, et küberpäti tuppa laskud inimene tunneb end halvasti niigi, seega ei aita avalik süüdistamine kedagi.

Süüvaba lähenemine on ka midagi, mis on oluline esimest hetkest. Kui keegi on juba korra kõrvetada saanud ning näinud, et vea üles tunnistamisele järgneb karistus, on vähetõenäoline, et kui sama olukord teist või kolmandat korda juhtub, sellest kellelegi räägitakse. Ja teist ja kolmandat korda see ilmselt ka juhtub, sest süüdistava lähenemise juures on inimene jäänud ilma vajalikust toest, mis aitaks tal identset või sarnast olukorda tulevikus hõlpsalt vältida.

Kõik see ei tähenda muidugi, et vigu peaks tolereerima lõpmatuseni, seda eriti töökontekstis. Kui üks ja sama inimene astub ka pärast korralikku koolitamist ja kaitsemüüride üles ladumist samasse ämbrisse viiendat korda, tasuks olukorda vaadata veidi teise pilguga. Aga see on midagi, mis on pigem haruldane. Pahatahtlikkus ja ülim laiskus-hooletus on pigem haruldane ning pigem juhtuvad (küber)äpardused lihtsalt juhuse tahtel. Mõnikord sama inimesega, teinekord erinevatega.

Oluline ongi see, et juhtumid võimalikult kiirelt ja selgelt päevavalgele tuleks. Kui inimesed julgevad hukkamõistuhirmuta oma vigadest rääkida, on nende vigade lahendamiseks võimalik ka midagi teha. Kui mitte, on tulemuseks pimedasse nurka peidetud tiksuv pommike, mis ühel suvalisel hetkel eriti ebameeldival moel plahvatusega üllatab.