Artur Praun: on aeg kriisi alguses kokku klopsitud ajutised lahendused asendada millegi püsivaga

Hübriidtöö ja targad tööviisid on siin et jääda ning pole mõeldav, et ükski ettevõte, kus tööspetsiifika seda võimaldab, inimesed enam kunagi täisajaga kontorisse tagasi ajaks. See tähendab ühtlasi ka seda, et ettevõtted, mis najatuvad endiselt põlve otsas valmis nikerdatud ebaturvalistele kaugtööpõhimõtetele ja -süsteemidele, peaksid nüüd uue reaalsusega kohanduma ja tegema ära vajalikud muutused, räägib Elisa ärikliendiüksuse juht Artur Praun.

Kaugtöö võidukäik sai alguse koroonakriisiga ning on nüüdseks muutunud millekski selliseks, mida töötajad ja tööotsijad eeldavad. Kui tegemist pole just tootmisettevõttega, kus on pea vältimatu, et keegi peab masina taga seisma, on raske ette kujutada jätkusuutlikkusele ja pikaajalisele arengule panustavat ettevõtet, mis üritaks meelitada tipptalenti aheldades nad üheksast-viieni laua külge.

Seetõttu on suuremal osal organisatsioonidest tekkinud äratundmine ja taju, et tänasel tööturul läbilöömiseks on vaja pakkuda paindlikkust, mida inimesed ootavad. Küll aga pole veel kõik mõistnud, et sellise paindlikkuse pakkumine toob lisaks potentsiaalsele ärilisele riskile kaasa ka küberohtude riski, mille maandamisega peab alaliselt tegelema ning mille tähelepanuta jätmine on oluliselt tõsisemate tagajärgedega kui see, et mõni töötaja kodus ennast „tööle unustab“, kuigi ka sellega tuleb tegeleda.

Paljud polnud lihtsalt valmis

Kriisi puhkedes ehk kodukontorite võidukäigu alguses võis kohata kaht peamist tüüpi ettevõtet. Ühed olid need, kus hajusalt töötamine ja kaugtöö olid juba ammu midagi sellist, mida mingis kontekstis töötajatele võimaldati. Kui ühtäkki oli vaja kaugtööle suunata kõik, sai masinavärki veidi sütt juurde loopida ja süsteemi skaleerida, tekitamata sealjuures endale erilisi probleeme või väljakutseid. Aja jooksul sai kiirelt skaleeritud lahendust siit-sealt mudida, kuid üldjoontes kulges kõik õlitatult.

Teine rühm ettevõtteid olid aga traditsioonilisemad organisatsioonid, kus kaugtöö oli tabu ning kontoriseinte vahelt eemal töötamine tekitas juhtkonnale hirmu. Küll aga pidid uue reaalsusega kohanema ka nemad, leidma sisuliselt päeva pealt lahenduse töötajate koju saatmisele, seal neile sobiva töökeskkonna loomisele, koostöölahenduste väljatöötamisele ja kõigele muule, mis äkiliselt muutunud reaalsusega kaasnes.

Kuna aga pärast kriisi puhkemist muutus selline töövorm millekski püsivaks, on teine rühm nüüd end leidmas keerulisest olukorrast. Suur osa lahendustest, süsteemidest ja põhimõtetest sai üles seatud ajutiste lahendustena, turvateemad jäeti harilikult teisejärguliseks – niikuinii tuleme kolme nädala pärast kontorisse tagasi – ning nüüd on kõik nii paika loksunud, et potentsiaalsete murede peale mõeldakse siis, kui kuskil midagi ereda leegiga põlema süttib.

Homme on juba hilja asjadega tegeleda

Pole midagi püsivamat kui ajutised lahendused ning kui sisuliselt asi töötab, siis ei tundu mõistlik paati kõigutada ja üritada muuta midagi, mis muutmist ei vaja. Kui valitud videokõnede platvormi puhul see nii võib ka olla, siis turvateemade puhul on aga kätte jõudnud aeg, kus enam oodata ei tasu ja kõik ajutised lahendused tasuks üle vaadata, läbi analüüsida ja vajadusel järgmisele tasemele viia. On aeg uue reaalsusega leppida.

Pahalastel kulub haavatavuse avastamisest tõsise kahju tekitamiseni loetud hetked. Seega kui need veel paigas pole, tasuks nüüd kiiremas korras juurutada ettevõttesisesed turvapõhimõtted ja käitumisjuhised, protokollid ja protsessid, koolituspõhimõtted ja kontrollmehhanismid, mille eesmärgiks on aidata kõikidel kaugtööd tegevatel töötajatel mõista erinevaid ohte ja vältida ekslikult valele rajale uitamist.

Muidugi ei tasu tähelepanuta jätta ka tehnilist poolt – alates asjalikust VPNist ja tulemüürist kuni õigushalduslahenduste ja pädeva tehnikapargini välja – kuid kõike seda peab toetama ka pehmem ja inimestele keskenduv pool. Kas oled viimase aasta jooksul läbi viinud küberohtudest rääkiva koolituspäeva? Kas oled oma inimestele selgitanud, millised on potentsiaalsed riskid, kui nad andmetega hooletult ümber käivad? Kas oled viinud läbi mõne testi, mis näitab kätte, kui hästi töötajad suudavad õngitsuskirju ära tunda?

Küberruum muutub iga päevaga ning see, mis ei olnud ohtlik eile, võib seda olla homme – seda eriti maailmas, kus ettevõtted ei saa end enam täielikult kontoriseinte kujuliste müüridega kaitsta. Seega kui hetkel on küberturvalisus jäänud millekski, millele liialt aega ja ressursse panustada ei soovita, siis tasub seda muuta. Me ei naase enam kunagi traditsioonilise töövormi juurde – õige aeg vajalikud praktikad juurutada ja vajalikud muutused ära teha on nüüd. Homme võib olla juba hilja.