Jürgen Jalakas: privaatsus ja andmed on meie endi kaitsta

Tasuta lõunaid teatavasti ei ole. Seda ei tohiks ära unustada ei igapäevaelus otsuseid tehes, teenuseid tarbides ega ka näiteks valimistel uute säravate ideede poolt hääletades. Keegi ei paku midagi tasuta, selleks on alati motiiv ning lõppkokkuvõttes on pakkuja eesmärk mitte nn nulli jääda, vaid ikka midagi vastu saada, müüki kasvatada, kasumit teenida. Iseäranis, kui tegemist on tehnoloogiahiidudega.

Kui me vaatame 2021. aasta maailma kõige väärtuslikemaid ettevõtteid, siis esikümne sisse mahuvad ülekaalukalt tehnoloogia ja e-kaubandusega tegelevad ettevõtted nagu näiteks Apple, Microsoft, Amazon, Facebook. Veel kümnend tagasi oli pilt teine mahutades ka energia- ja tootmisettevõtteid ning suuri kaubanduskette. Seega ei toonud ma triviaalset tasuta lõunate metafoori asjata. Rikkus ja väärtus on üha enam andmetes ja nende nutikas kogumises, kasutamises ning kaitsmises.

Kui sa toote eest ei maksa, oled ise toode

Eestimaalastele meeldib digirahvana mõelda, et oleme osavad tehnoloogilise arengu enda kasuks keerama. Siin on palju näiteid alates e-residentsusest kuni tuludeklaratsioonide e-esitamise või e-valimisteni. Oleme harjunud mõtlema, et me igaüks otsustame ja kontrollime oma andmeid ning otsustame ka seda, mida meie kohta kogutakse ja kes seda teeb. Tegelikkuses on olukord veidi teine, väga vähe teadvustatakse igapäevaselt andmekorje ulatust, tagajärgi, aga ka nende kasutamisest väärtuse loomisel. Arusaam - millal minu enda andmed ja mina ise muutun tooteks, vajab selgemat teadvustamist.

Tarkvara maailmas on levinud tõsiasi, et kui sa ei maksa toote eest, siis tooteks oled sa ise. Ehk tarkvara rakendus teenib oma raha müües andmeid, mida nad koguvad sinu kasutamisest. Esmapilgul paistab see justkui aus diil. Mina saan tasuta rakenduse ja nemad saavad kasutamise andmeid, mis muudab selle rakenduse kasutajasõbralikumaks. Rakendus muutub paremaks ning selle läbi olen veel rohkem rahul meie väikese vaikiva kokkuleppega.

Olukord on aga päris elus veidi keerulisem, sest andmeid, mida meie kohta kogutakse, ei piirdu vaid rakenduse kasutajamugavusega, vaid see hõlmab meie harjumusi, sõpru, maailmavaadet jms. Ilmselt kõik me oleme kuulnud analoogseid lugusid, kuidas kuskil privaatvestluses mainitud autoostmise kavatsusele järgneb hetke pärast Facebooki seinale ilmuv täpselt sihitud auto reklaam või pärast hotelli broneeringut maailma teises otsas laekub pakkumine veel soodsamaks diiliks samas sihtkohas.

Privaatsus ja andmed on sinu enda kaitsta

Seega kõikide nende tehnoloogiaettevõtete, veebisaitide ja platvormide ärimudeli osaks on reklaami müük väga täpselt sihitud sihtrühmale ehk personaalselt sulle. Mida rohkem aega veedame me sotsiaalmeedias ja otsingumootorites ringi surfates, seda rohkem nad raha teenivad. Tekib küsimus, kas ja kui palju üldse meie ise saame enam valida ja otsustada andmete kasutamise üle ning kas oleme juba pöördumatult muutnud ise tooteks.

Esmalt on julgustav muidugi fakt, et oleme osa Euroopast ning juba mitmeid aastaid tagasi kehtima hakanud isikuandmete kaitse reeglistikust (ingl k General Data Protection Regulation). Selle osana olema juba harjunud, et ilma meie loata ei tohi meie andmeid koguda ega kasutada ning saame ise määrata, kas soovime müügipakkumisi, reklaame või hilisemat kontaktivõttu mõne rakenduse, veebipoe või teenuseid osutava ettevõtte poolt. Sellest üksi aga ei piisa.

Selle aasta alguses tuli Apple välja iOSi uuendusega, mis annab kasutajatele teada, kui rakendus soovib kasutajat jälgida. Selle sisuks on kasutaja soovil keelata ära ainulaadse nn reklaami identifikaatori (IDFA) aktiveerimine, mida ettevõtted kasutavad reklaamide sihtimiseks ja tõhustamiseks. Identifikaatorit saab siduda ka näiteks jälgimisküpsistega, mis on ammendamatu infoallikas uute teenuste, toodete pakkumiseks ning tulemuslikuks turundamiseks. Apple uus iOS aga sunnib kasutajalt selgesõnaliselt küsima luba identifikaatori kasutamiseks ning uuringud ütlevad, et suur enamus kasutajaid vastab lubaküsimisele eitavalt. Muudatusele järgnes teatavasti torm.

Apple kõige populaarsem toode on privaatsus

Otsusele järgnesid tulised debatid, konkurentide vastukampaaniad ning tehnoloogiagigantide avalikud vastuseisud. Facebook ja Google kui muudatuse tõttu kõige suuremad kaotajad võtsid Apple suunal väga teravalt sõna. Facebooki tegevjuht Mark Zuckerberg ütles otsesõnu, et Apple kasutab oma turupositsiooni kurjasti ning otsuse taga on vaid suurendada enda äri ja kasumit, mitte kaitsta tarbijate privaatsust. Ehk siis lihtsustatult võib ka öelda, et Apple justkui keeras uuenduse enda äri kasuks ning muutis privaatsuse uute toodete müügiargumendiks.

Vaidlus ilmestab ka veelkord tõsiasja, et kõik globaalse äri osapooled on huvitatud oma ärimudeli kaitsmisest ning oma kasumi suurendamisest. Apple müüb seadmeid ja soovib leida sellele konkurentsieelist ning Facebook ja Google teenivad reklaamimüügi pealt ja püüavad kasutajaid veenda jälgimise turvalisuses ja õilsas eesmärgis. Tegelikkus aga ei teinud Apple midagi muud, kui lihtsustas andmekaitsefunktsiooni. Seni ei olnud lihtsalt kasutajate teadlikkus nendest võimalustest eriti kõrge ning see oli ka tihtilugu peidetud lohisevatesse teenustingimustesse, mida keegi lugeda ei viitsinud.

Seega ei saa öelda, et ainult Apple seadmete kasutajad oleksid edaspidi kindlustatud andmete kaitsega. Seda saab igaüks teha ka mis tahes rakendust, veebisaiti või platvormi kasutades sõltumata seadmest. Alustada võiks kasvõi sellest, et vaadata üle oma nutiseadmetes kasutatavad rakendused ning nende privaatsussätted ja nendega nõustumise tingimused. Vastutus andmete kaitsmise eest ei lasu seega ainult riikidel, ettevõtetel, organisatsioonidel, vaid ikka igaühel meist.

Kust lõppeb kasumlik toode ja algab kvaliteetne avalik teenus

Kindlasti ei tohiks andmete kasutamise keelamine saada asjaks iseenesest. Nagu ikka elus, on ka selles teemas pilt mitmekesisem ja mitmetahulisem. Näiteks meie digiriigi ja e-rahva kuvand oleks olemata, kui me kõik oma andmete kasutamist keelaksime või suhtuksime uuendustesse ja tehnoloogia arengusse radikaalse umbusuga.

Olgu selleks digilugu, digiretseptid, e-kool või ka lasteaedade ja koolide planeerimine kohtadesse, kus andmetele tuginedes nõudlus ja asustus on kõige suurem. Oleme jõudnud etappi, kus tegelikult riigi poliitikate ja arengu suunamine muutub üha rohkem andmepõhiseks ning ka inimese kohta andmete puudumine võib takistada tal näiteks kiiret pääsu arsti vastuvõtule või mugavat reisimist. Siin on aga taas oluline, et iga inimene saaks aru, mis andmed tema kohta olemas on ning ta saaks otsustada, kas ja kellel lubab neid kasutada.

Seega pole kahtlust, et andmekaitse on muutunud kogu maailmas üha olulisemaks teemaks. Privaatsuse puudumine või puudulik andmete kaitse ei pruugi otseselt isegi mõjutada niivõrd meie tänast elu, kuid sellel on jälg järgmiste põlvkondade heaolu ja hakkamasaamisele. Usun siiski, et meie kui e-riigi ja digirahva võimekus oma andmeid targalt kasutada ja mõista sellega seonduvat, on kõrge. Vahel on vaja astuda vaid väike samm mugavusstsoonist välja ning tunda huvi, kas, kes ja kui palju meie andmeid kasutab. See on esimene samm selleks, et võtame ka ise vastutuse ja langetame teadlikke valikuid selleks, et me ise ei muutuks toodeteks, vaid need teeniksid mitte ettevõtete ärihuve, vaid meie endi ja ümbritsevate inimeste heaolu.