Kogenud juht: kaugtööd võõrastav organisatsioon võib varsti sootuks ilma töötajateta jääda

Alaliselt nüüdisaegsete juhtimispraktikate ja kultuuriliste võtete keskmes töötavatele juhtidele võib tunduda, et targad tööviisid ja hajus töö on saanud millekski, mida rakendavad kõik. Kui korraks see nii ka oli, siis oma majast veidi kaugemale vaadates võib näha järjest kasvavat trendi, kus ajutiselt kaugtöö kasuks otsustanud ettevõtted on inimesi tagasi kontorisse kutsumas, seejuures mõistmata muutunud turuolukorda ja sellega kaasnevaid ohtusid, räägib Elisa valdkonnajuht Joosep Põllumäe.

Kuigi osad ettevõtted võivad soovida, et nende töötajad taas tuttavate seinte vahele naaseks, on koroonakriis töötajate eelistustes kaasa toonud järsud muutused. Kui juba varem soovisid inimesed võimalusel teha kaugtööd, kuid leppisid valikute puudumise tõttu ikkagist kontoris käimisega, siis kriisist tingitud muutused on tekitanud olukorra, kus hajusalt töötamise võimalus on midagi, mis on eeldatud ja saanud seega üheks määravaks faktoriks oma järgmise töökoha valimisel.

Kui varem võis traditsioonides kinni olev ettevõte sellistele soovidele ja nõudmistele julgelt ei öelda, siis täna tähendab inimeste sunniviisiline kontorisse ajamine automaatselt suure osa potentsiaalse töötajaskonna eemale tõukamist – miks peaks nad tulema sinu juurde, kui naaberfirma lubab sama tööd teha just sellises vormis, mis on inimesele kõige mugavam? Seejuures ei tekita kontorimantrat pasundavad ettevõtted enda jaoks probleeme vaid uute töötajate värbamisel, vaid panevad end haavatavasse positsiooni ka olemasolevate spetsialistide hoidmisel.

Mitmed professionaalsed värbajad on viimastel kuudel jaganud oma kogemuslugusid, milles räägivad, et värbamine pole olnud kunagi nii lihtne kui varem – märka vaid konkurenti, kes kutsus oma töötajad kontorisse tagasi, tee mõned kõned ja suure tõenäosusega suudad käputäie spetsialiste endale noppida lihtsalt seepärast, et sinu organisatsioon on nõus jätkuvalt hajusalt töötamist võimaldama. Ilmselgelt peaks neid lugusid vaatama läbi kerge huumori- ja satiiriprisma, kuid nende tuum on tõene: paindlik töö on piisavalt oluline argument, et panna aastaid üht organisatsiooni toetanud tippspetsialist tööd vahetama.

Seda, et võimalus töötada endale kõige mugavamal viisil on olulisem kui kunagi varem, tõestavad üheselt ka Elisa läbi viidud siseuuringud. Enamik töötajatest sooviks ka edaspidi kodukontorist töötada 3-4 päeva nädalas, samas kui paljud ei sooviks enam üldse kontoris käia ning nende inimeste osakaal, kes sooviks igapäevaselt kontorisse tulla, on olematu. Seejuures pole tegu vaid uuringutulemustega – veebruari esimestel nädalatel käis Elisa kontoris alla veerandi kõikidest töötajatest.

See annab selge signaali, et inimesed on oma valiku teinud ning vanu aegu igatsevad ettevõtted peaksid oma suhtumist muutma. Lühiajaliselt võib küll oma ala eksperdid tagasi kontorisse saada, kuid pikemas vaates leiavad parimad endale töö, mis pakub neile seda, mida nad tegelikult tahavad ning uute ja tasemel töötajate pealevoog aeglustub märkimisväärselt. Seega tasuks mõelda, kas vanadele radadele naasmine on seda väärt, eriti arvestades sellega, mida on pea kaks aastat kestnud kaugtöö periood selgelt näidanud.

Kaugtöö töötab. See pole enam küsimus.

Kriisiaeg näitas selgelt kätte, et hajusalt töötamine on midagi, mis päriselt töötab. Seetõttu on ka töötajatel järjest raskem mõista, miks peaks keegi nad sundima tagasi keskkonda, kus nad tegelikult olla ei soovi. Kui tulemused on kodust, suvilast või palmi alt töötades sama head või veelgi paremad, siis mis saab olla argument vanade viiside juure naasmiseks? Kuniks tööandja ei suuda sellele küsimusele anda paremat vastust peale “nii oleme ju alati teinud ja teeme edasi” repliigi, on naiivne loota, et pettunud töötaja sellega lepib ja visalt edasi rabab.

Eelneva kõrval ei tasuks aga astuda ka teise äärmusesse – olukorda, kus kontor likvideeritakse täielikult ning iga inimene ja iga tiim on endale tööpositsiooni leidmise eest täielikult ise vastutav. Paindlikkus ja hajus töö ei tähenda alati sajaprotsendilist kodukontorit, vaid pigem inimestele sobilike valikute ja võimaluste pakkumist. Kui osade töötajate jaoks võib olla täiesti sobilik alaliselt koduseinte vahelt töötada, siis paljud inimesed ihkavad vähemalt aeg-ajalt kolleege ka pärismaailmas näha.

See tähendab, et tänapäevasel tööturul konkurentsivõimeline tööandja peab olema paindlik ning mõistma muutuva turu trende. Hetkel viitavad kõik märgid sellele, et püsivalt on kanda kinnitamas hübriidtöövormid, kus osa meeskonnast töötab pea alaliselt kodust, teised käivad aeg-ajalt kontoris, mõni üksik veedab kontoris pea kõik tööpäevad ning aeg-ajalt tullakse korra kõik koos kokku, et üksteist ära näha ja olulisemad teemad üheskoos läbi arutada.

Muutustega leppimine võib olla raske ning see nõuab aega. Kindlasti on ka rolle või ärivaldkondasid, kus hajusad tööviisid ei saagi olla nõnda laialt levinud, olgu see seotud turvateemadega, spetsiifiliste töövahenditega või mõne muu teguriga, mis on ettevõtte otsese kontrolli alt väljast. Kui aga põhjuseks on usaldamatus, vanadesse normidesse takerdumine või lihtsalt pidev kontrollivajadus, muutub selle töötajaskonnale maha müümine oluliselt raskemaks. Keegi ei soovi valida halvemat ja jäigemat valikut, kui kuskil mujal pakutakse midagi märkimisväärselt paremat.

Täna on enamik ettevõtted punktis, kus peavad otsustama, kuidas edasi. Viimase kahe aasta jooksul on maailm märkimisväärselt muutunud ning töötajad ootavad oma tööandjatelt selgeid signaale edaspidise kohta ning kui hetkel langetatav otsus on vale, võib selle mõjutusi tunda veel aastaid. Seega tasuks kõikidel juhtidel korraks peeglisse vaadata ning mõelda, mis on tegelikult see, mida inimeste kontorisse nõudmisega saavutatakse.