Küberpätid tuppa lasknud töötaja tunneb end niigi halvasti – ära pane teda avalikku häbiposti

Küberrünnakute ja pettuste sihtmärgiks sattumine on täna muutunud pea vältimatuks. Piisab vaid ühest valest klõpsust, et kaotada raha, andmeid või muud väärtuslikku digivara. Elisa infoturbejuht Mai Kraft märgib arvamusloos, et kuigi pealtnäha ongi ohvriks langemise suurimaks hoobiks materiaalne kahju, siis vähemalt ettevõtete kontekstis võib hoopis suurem kahju sündida sellest, kui pahalase tuppa lasknud töötaja ennast enam ei usalda.

Vigu võib juhtuda ka kõige kogenumatel inimestel ning igas ettevõttes. Ettevõtte jaoks võib mõnetuhande eurose kahju kannatamine tekitada veidi raamatupidamislikku tüütust, Trooja hobuse kindlusesse lasknud töötaja jaoks aga midagi palju enamat. Kuigi on iseenesestmõistetav, et erandliku vea tõttu ei tule mõistlikus ettevõttes töötajal karta oma töökoha pärast, on arusaadav, et inimene tunneb end intsidendi järel halvasti, ta võib muutuda liialt ettevaatlikuks ning ta võib hakata tegema samme, mida ilmtingimata tegema ei peaks.

Mõningane ettevaatlikkuse tõus ja end natuke halvasti tundmine on ka okei. Aga kui asi hakkab jõudma piirini, kus töötaja tunneb end niivõrd pahasti, et tahab hakata töölt ära minema või ei julge häbi tõttu kolleegidega suheldes enam silmigi põrandalt tõsta, on asjad juba õige hapud. Ühelt poolt mõjutab see tugevalt tööõnne, teisalt on ilmselge, et sellise olekuga töötaja ei suuda enam tiimi edusse sajaprotsendiliselt panustada.

Seetõttu on oluline, et ettevõtted suudaks panna oma töötajad mõistma, et ka pärast äpardust läheb elu edasi ja suurt hullu polegi, samas tagades, et info intsidendi kohta leviks majas viisil, mis võimaldab teisi harida. Ja seda ilma süüdlaseks olevat töötajat häbiposti panemata. Oma roll selle eesmärgi saavutamisel on mõistlik suhtlus konkreetse töötajaga, märksa laiem ja olulisem väljakutse aga vigu tolereeriva ja neist õppimist julgustava töökultuuri loomine.

Kuidas vigadest rääkida?

Kui mõni ettevõtte töötaja peaks langema näiteks lihtlabase küberpettuse ohvriks, on see midagi, millest saab õppida ka iga teine töötaja: mis juhtus, miks juhtus, kuidas juhtus. Oluline on seejuures aga see, et asjast rääkides ei asetataks süüd kellegi konkreetse kaela. Töötajate avalikku häbiposti riputamine aitab kaasa vaid sellele, et nad ei taha oma vigu tulevikus tunnistada ning muresid hakatakse pühkima vaiba alla. Mida anonüümsemaks saab olukorra tekitaja jätta – ilmtingimata ei pea mainima osakondagi – seda parem.

Enamasti piisab, kui ohvri identiteeti teab vaid väike ring inimesi, näiteks töötaja ise, tema otsene juht ja ettevõttes küberturbe eest vastutav inimene. Nemad on need, kes räägivad vajaduste piireis juhtunust ülejäänud majale ning kelle vastutada on ka see, et töötaja ise olukorrast võimalikult kiirelt taastuks. Nemad on need inimesed, kes peavad teda õlale patsutama ja ütlema, et ikka juhtub – lähme nüüd lihtsalt edasi.

Eelneva kõrval peab aga meeles pidama, et õlale patsutamisest ja parima soovimisest saab rääkida vaid juhtudel, kui tegu on isoleeritud intsidendiga. Kui üks töötaja astub sama reha otsa juba teist või kolmandat korda, tuleb hakata vaatama veidi laiemat plaani. Ei saa vältida, et oma koormat pole suutnud kanda küberturbetiim, olles jätnud eelnevad intsidendid kasutamata turvasüsteemide parandamiseks ja inimeste täiendavaks koolitamiseks, ega ka seda, et töötaja laseb järjepidevalt kurivaimu tuppa lohakusest või isegi pahatahtlikkusest.

Kui tõeks peaks osutuma viimane, on selge, et niimoodi asjad enam jätkuda ei saa. Avalik häbipost pole jätkuvalt lahendus, kuid midagi peab muutuma. Olgu see töötaja rolli ja õiguste muutmine või isegi töölepingu lõpetamine, midagi peab ettevõtte juhtkond pihta hakkama. Eksimusi saab andestada, pidevat lohakust või pahatahtlikust niisamalihtsalt mitte.

Küll aga on selge, et enamik inimesi ei taha tahtlikult ega kogemata oma ettevõttele kahju teha ning tunnevad end siiralt halvasti, kui nende süü läbi turvaintsident tekib. Need on ka juhud, kus ettevõte peab suutma tagada, et töötaja suudab pärast tolmu settimist igapäevaülesannetega endises hoos jätkata. Kui töötaja seda teha ei suuda, tasub juba juhtkonnal otsa vaadata endale: kuskil on midagi valesti tehtud.